12h XT Suverogain – hakkab tulema

Tänasele 12-tunnisele öisele XT Suverogainile Pärnumaal läksime Marjega tõsiste plaanidega, st teha tugev ja hea sooritus, mis näitaks hetkevormi ja looks hea põhja 17 päeva pärast toimuvale rogaini MMile. Planeeringu jaoks võtsime kaasa niidi, kus arvestasin ettevaatlikult 65km läbimist. Teada oli, et läheb kõvaks teejooksuks, ehkki lootsin läbida ka pikemaid rabaetappe. Rajameister Randy Korb pani sohu ainult ühe punkt, sellegi pisikesse rabasse.

Tõesti, milleks endal elu raskeks teha,  sest autoga oli punkte palju mugavam maastikule viia. Samas oli võistlejatel parajalt tegemist rajaplaneeringu koostamisega ja Tolkuse raba läbimurre 94-54 tundus esmasel pealevaatamisel samuti vajalik. Siiski ei tea ma ühtegi võistkonda, kes selle läbimurde ära tegi. Samas polnud mõtet panna punkte savika pinnasega meretasandiku  rõvedasse metsa. Meie mõned läbimised sealses metsas olid väga vaevalised, võtsid palju aega ja meenutasid Rauna EMi rogaini.

Jooksime kenasti kõik 12 tundi ja tundus, et tuli hea sooritus. Punktisumma 201 oli mõnede teiste võistkondadega võrreldes üllatavalt väike ja võistluse järel rajaplaneeringute võrdlemisel ei saanud oma valikuga rahule jääda. Näiteks jätsime välja kirdenurga punktid 70 ja 50 ning sellest tulenevalt ka 30, kuid teistmoodi planeeringuga (vt rohelise joonega kaarti), oleksime läbinud 2km vähem ja kogunud lihtsalt 9 punkti enam. Ja mis kõige üllatavam, me olime mõlemad Marjega unustanud komposteerida joogipunkti KP93! Selle puuduoleva 9 punkti pärast kaotasimegi siis headele veterankonkurentidele Mairoltile ja Priidule (neil oli 209 punkti).

Mäletan, et jõudsime sellesse joogipunkti, kus Heigo tuli rõõmsalt vastu, agressiivselt sääski tappes. Kogu tähelepanu koondus joogilauale, samal ajal vestlesime väga pahasest maaomanikust, kelle viljapõllust oli keegi üle jooksnud. Tema väike poiss nägi seda pealt, kuid jooksjate keelt ei mõistnud. Selle koha peal polnud kaardil keelatud viirutust, kuid iga orienteeruja peaks teadma, et viljapõllust üle ei tohi minna.

Võistluse alguses tegime rada viljapõllu servas (22-56), kus tuli samuti vilja tallata. Muud valikut polnud, sest kaardil olev tee puudus ja vili oli külvatud lageda servani.

Kohe alguses edestasime kõvasti graafikut ja olime üle tunni planeeritust ees. Seda varu oli vaja, sest lõpuosa jäi lahtiseks ning öistel võsaetappidel oleks võinud samuti väärtuslikku aega kaduma minna.

Esimene tagasilöök tuli etapil 55-82, kus rada lõppes üsna pea ja oli vaja lõigata läbi tiheda metsa järgmisele teele. Kuid eriti jõhker etapp oli 53-31, kus 800m läbimiseks kulutasime 25(!!) minutit. Tõsi, paar minutit läks tee peal kurja maaomanikuga vestlemiseks. Jäime seal räigesse tuulemurdu totaalselt kinni, pimedas.

Ebaõnnestunud teevalik oli etapil 61-40, kus esimeselt sihilt ära ei pööranud, ehkki ise eeldasin, et just sealt pidid vastassuunas liikujad tulema. Läksime pikemalt põhja suunas, kuniks kõik teed ja sihid ära lõppesid. Vastas oli tihe võsa, mille läbimine võttis jälle parajagu aega. Jätkuvalt oli pime.

Kolmas aeglane etapp oli 41-51. Kartsin seda etappi juba eelnevalt. Polnud seal mingeid sihte ega teid (ehkki kaardi olid), vaid  võsa ja nõgesed. Seda etappi läbisid vist vaid üksikud võistkonnad, loogilisem valik oli 51 võtmine põhja poolt (50-51-71).

Füüsiliselt pidasime hästi vastu. Esimesed 4 tundi oli hea kerge joosta ja suutsin nautida ka õhtupäikeses helenduvaid kuldseid viljapõlde. Järgnevad 2 tundi olid aga ebamugavad. Seisus, kus jalad olid rasked ja sees painas vaimu näriv pinge, polnud liikumine meeldiv. Mitu korda mõtlesin, et niimoodi ei taha küll ennast vabatahtlikult piinata. Marje tundis end aga sellel ajaperioodil hästi ja hoidis head kiirust.

Kusagil 6 tunnil tekkis organismis aga ootamatu ja pöördumatu muutus – jooksmine muutus ühtäkki valutuks ja meeldivaks. Jalad läksid kergeks, hing nautis ja laulis. Süüa ei tahtnud, piisas vaid joogist. Igaks juhuks siiski mõned geelid hiljem võtsin. Ja see hea tunne kestis lõpuni. Mis siis organismis toimus???

Kui minul läks kergeks, hakkas Marjel raske. Energia ülekanne? Nägin ja tajusin seda, kuid tempos ja liikumises talle ei halastanud. Marje kannatas kenasti ära.

Moraal hakkas kergelt lagunema punktis 34, kui keskus oli lähedal ja meil polnud veel selge, kas läheme edelapoolseid punkte võtma või mitte. Marje ütles, et ei suuda, samas oli meil veel tublisti aega üle. Ukerdasime otse läbi samblase männimetsa keskusesse, kus jõime ja tegime väikese pausi. Marje plaasterdas jalga ja kosus kiiresti ning üsna pea läksimegi ilma kottideta võtma punkte 23 ja 44. Aega oli meil selleks piisavalt - tervelt 59 minutit.

Olime oma töö lõpuni ausalt ära teinud. Läbisime 75,2km (linnulennult 61,6km), mis tegi koefitsiendiks 1,22. Selle numbiga olin ka planeerimisel arvestanud.

Koht oli segavõistkondade seas III, sama ka veteranide hulgas. Kaminskis-Liepina olid jälle ülitugevad ja võtsid ära kõik punktid. Reigo Lehtla oli kaaslaseks saanud maratonijooksja Annika Vaheri, kellega said 216 punkti. Ehkki Reigo ütles, et nad läbisid 88km, tundus see arv natuke liiga suurena. Parema rajaplaneeringu ja KP93 komposteerimisega oleksime kogunud 219 punkti ja saanud selle täna tehtud tööst kergemini kätte. Üldarvestuses olime 14.

Siit saab nüüd minna ainult edasi. Põhiline oli see, et 3/4 tänasest 12-st tunnist olid meeldivad.

Tulemused