Vihm

Kummitab üks vana hea DDT lugu - "Дождь". Väljas sajab, kohati päris kõvasti. Neljapäeva õhtul oli äike ja tugev tuul, nii mõneski kohas sai pulli. Keilas natuke ka, kuid kuna üks töö tahtis arvutis tegemist, siis looduse stiihiaga kontakteeruda ei jõudnud. Naise tungival soovil arvutit siiski välja ei lülitanud, sest välgu ja müristamise vahele jäi 8 sekundit, seega ca 2,5km. Palju.

Vihma on elu jooksul sadanud palju ja mõni lugu võiks ju ka sellega seostuda. 

Lapsepõlves oli suure vihma järel Tartus Riia tänava raudteesilla all alati suurvesi. Seal juhtus mõndagi põnevat.

Sõber Aksiga seisime kunagi suure vihma ajal katuseräästa all ja võistlesime, kes suudab kauem olla. Kaua olime, lõpuks tuli päike välja ja seis jäi viiki. 

Kamtšatkal 1981 valas taevast 6 päeva järjest ja Moroška jõgi tõusis paar meetrit, kuid Márquez’i "Sada aastat üksilduse" vihmasajust oli asi kaugel. Mingi taifuun Jaapanist oli meid siiski külastanud.

Orienteerumisel meenub 2003.aasta O-Ringen, kui ühel päeval tuli stardis selline padukas, et esimesse punkti jooksmine oli kui absurdihuumor. Veel rohkem tegi nalja, kui järskudel savistel nõlvadel vanurid taguotsa peal hooga alla libisesid, üritades möödaminnes nõlva keskel asuvat punkti komposteerida. 

Reeglina tulutult. Väga-väga vaevaliselt roomati  seejärel üles tagasi.

Kõige tõsisemate tagajärgedega oli vihmasadu 2000.aastal Kaukaasias, kui elasime mägimatkal üle äikesevalingu, mille tulemusel hukkus palju inimesi. 

Laskusime udus Kölli kurult Baran-Koši platsidele. Selja taha olid jäänud imeilusad päikesepaistelised ja palavad päevad Bezengi piirkonnas, tipuüritus 2km kõrguse Bezengi seina vastas ja radiaal Tsanneri kurudel sissepõikena Gruusiasse. 

Piltidel: Bezengi sein Köli kurult, Baran-Koši laagripaik

Udus tekkisid probleemid, sest kuidagi ei leidnud kaljude vahel laskumisteed. Ikka tulid seinad ette, ehkki enne udu tundus kõik imelihtne. Ainult hetkeline selginemine aitas laskumisrada leida, sellist vedamist on varemgi juhtunud. Udus on mägimatkaja väga abitu. 

Õhtu oli ilus, käisin pisikeses veekogus ujumas ja vihmast polnud haisugi. Ilm oli olnud ebatavaline Kaukaasia jaoks, kus pealelõunal tavaliselt sajab. Juba kuus päeva oli olnud kuiv ja päikeseline palav ilm. 

Ja siis see algas, öösel. Välgu ja müristamise vahel polnud sekunditki, vihma surve vajutas telgi laiaks, kartsin, et Arvo Müürsepa 700-kroonine Maksimarketist ostetud telk ei pea vastu ja varsti oleme vee all. Magada ei saanud, kontrollisin ja kohendasin magamiskotti jm varustust, et need märjaks ei saaks. Natuke siiski said. Samas magasid telgikaaslased Raivo Plumer ja Urmas Lest väga rahulikult. Nii vähemalt tundus. Head närvid olid neil.

Lõpuks võimas äike lõppes ning hommikul matkasime Bezengi alpilaagrisse. Seal valitsesid aga sünged meeleolud. Tihedas udus asuv laagri lipp oli pooles vardas, sest käimasolevatel Venemaa meistrivõistlustel alpinismis olid keerulistel marsruutidel juhtunud traagilised sündmused. Eelmisel päeval oli Mizhirgil 5B-marsruudil 2 alpinisti jääseinalt lahti kukkudes hukkunud ja sellel ööl saanud äikesetormi kivivaringus surma veel 2 Koshtan-Tau 6A-marsruuti teinud alpinisti. Lisaks olid 2 meest vigastatutena raskes seisus seinal, kus poolteist päeva hiljem üks neist suri. Hukkunu jäi rippuma kuuks või enamaks, sest varem polnud võimalik teda kiviohu tõttu alla tuua.

Omaette teema oli päästetööde korraldamine, milles vanad staarinstruktorid-kohtunikud olid üsna abitud. Vähemalt selline mulje jäi ühe Moskva alpinisti kirjutisest, kes oli valmis üleval sõpru päästma, kuid vajaliku varustuse saamine võttis ilmatu aja ja kui helikopter lõpuks köiehunniku jm varustuse alla viskas, osutus see vanaks ja kasutuks. Nooremate ässade nõuandeid ei tahetud eriti kuulda. Tõsi, helikopteriga oli ka jama, sest see oli ametis Tõrnõauzis (pildil), kus hommikul oli suur mudavool ehk seli linna peale tulnud, elumaju hävitanud ja Baksani jõe üles paisutanud. Suur osa linnast jäi vee alla.

Üks kehva kvaliteediga video Tõrnõauzi katastroofist: SIIN

Viis päeva hiljem ööbisime Golubevi kuru (3765m) all. Öösel algas samasugune hirmutav äike kui Baran-Košis, olin jälle ärkvel ja asju valvamas, kaaslased magasid üsna rahulikult. Ärevaks tegi ka see, et ööbisime moreenvalli taha kogunenud järvekese all (nii vähemalt kujutasin ette), kartsin, et järv võib vallist üle voolata ja kõik endaga kaasa viia.

Meiega ei juhtunud jälle midagi, ainult vale-Golubevi kurult laskumine oli järgmisel hommikul kiviohtlik. Tegelikult olid kõik kurud sellel aastal ohtlikud, liiga soe ilm oli kivid jääst lahti sulatanud ja veerema pannud.