Rogaini MM Tšehhis - spagettide vastu medaleid ei vahetata

Rogaini maailmameistrivõistlused Tšehhis olid kõigi aegade konkurentsitihedamad. Tegemist oli huvitava mägise maastikuga, loota oli head korraldustaset ja lisaboonusena oli Tšehhi turisti jaoks meeldiv paik – tsiviliseeritud, odava toidu ja hea külma õllega maa.

Väike hõrenemine tipus oli  - seiklusspordi maailma eliiti kuuluvad 2 võistkonda ehk uus-meremaalased ja rootslaste Silva tiim olid läinud seiklusspordi rahavõistlusele Hiina ning XV tegija Kaminskis-Liepina mängust väljas Anita Liepina borrelioosi tõttu. Kuid see ei teinud  kellegi elu kergemaks ega andnud medaleid niisama kätte.

Modelipäeval oli kena ilm. Hommikusöögi ajal uuriti internetist ilmaprognoosi, mis näitas järgnevaks ööks ülitugevat vihmasadu, kergemat jätku ka võistluspäeval. Nii oligi, õnneks tuli võistluse ajal vihma üsna mõõdukalt, sai hakkama vihmakeebita. Eestlasi oli Nove Hamry hotellis päris palju, isuga söödi ja rõõmsalt vesteldi, vaid vennad Eensaared olid kuidagi vaiksed ja kahvatu-loppis-paistes nägudega. Nagu oleksid enne viis päeva järjest joonud. Ehk jõidki, spordijooki.

Pooleteisttunnise modeli käigus sai selgeks, et mäenõlvad võivad olla järsud, tõusud kõrged, kaart ebatäpne ja maastik kohati raskesti läbitava kuusetihnikuga. Üsna palju oli maas risu-räsu, nagu Lilli metsas. Midagi kerget polnud järgmisteks päevadeks loota ja hakkasin juba kahtlema, kas prognoositud liikumiskiirus polnud mitte liiga optimistlik.

Modeli järel oli 89(?) elanikuga Prebuzi linnavalitsuse hoones IRFi ehk rahvusvahelise rogainiföderatsiooni 4-tunnine nõupidamine, kus võeti sõna mitmetel diskuteeritavatel teemadel tegemata kindlaid otsuseid. Vähemalt muutusid selle ürituse kaudu paljud virtuaal- ehk internetiinimesed minu jaoks pärisinimesteks. Ja vastupidi.

Planeerimine

See on üks olulisemaid etappe rogainis, kus suuremaid vigu pole hiljem võimalik parandada. Meie kinnisideeks oli, et kui on vähegi võimalik keskust ehk Hash House'i enne ööd külastada, siis teeme seda. Oleksime saanud osa toidust ja pealambid hiljem kaasa võtta, samuti oli väga oluline süüa sooja toitu esimese 8 tunni jooksul. Marjel on olnud söömisega hiljem raskusi, mis on otseselt mõjutanud enesetunnet ja liikumiskiirust.

Kaardile vaadates välistasime sügavate orgude piirkonnas asuvad punktid, selleks kasutasime ka korraldajate poolt antud ruumilise reljeefikujutisega võistlusala postkaarti. Saksamaa ebatäpsemale ja orgusid läbivale teevalikule eelistasime Tšehhimaad, kus kaart oli palju täpsem. Leidsime ka variandi 8-tunniseks esimeseks ringiks, mille tõttu jäi kergekäeliselt välja hea kallis punkt 96 kaardi lõunaosas. Aga seda taipasin küll alles järelanalüüsi käigus.

Ööd ja päeva polnud eraldi mõtet planeerida, kõik tundus olema ühesuguse raskusastmega.

Planeeringuga saime üsna kiiresti valmis, aega jätkus lobisemiseks ja muuks. Kahjuks läks aga nii, et unustasin kaardile kanda 2-tunni kontrollmärked, mistõttu puudus pidev ülevaade läbitud maa vastavusest planeeritule.

I ring – planeeritust palju kiiremini Hash House’i

Võistlus algas meie jaoks masside liikumisega KP80 poole. Suureks rabelemiseks polnud esialgu põhjust, kuid see oli vale. Nimelt tekkis punkti juures hiigelpikk saba, kus meie olime kusagil 25m peal (seismist ca 7min). Järjekord liikus väga aeglaselt, sest punktis oli vaid üks komposter ja seegi kinnitatud ebamugavasse kohta. Kui jõudsime punktile üsna lähedale ja selja taha jäi veel vähemalt 30m saba, tuli metsast 2 ukraina vanameest (üks osales eelmisel päeval IRFi koosolekul) ja rahva suure kisa ning vilistamise saatel asusid üsna julmalt järjekorra etteotsa. Manasid ette tuima kalanäo ja varsti olidki seal nö täieõiguslikud liikmed. Idablokil on oma tugevad küljed olemas.

KAART suuremana

Liikusime planeeritust palju kiiremini ja oleksime keskusesse jõudnud alla 6 tunni. Seepärast võtsime veel teravnurgaga juurde KP76 (72-76-44). Keskuses veetsime 20minutit ja kui juurde lisada 20min etapp 44-keskus ning odavam 40-ne punkt ka väljudes (43), siis võib arvestada, et kaotasime seal käimisega ca 100 punkti. Aga võitsime ka üsna palju. Peale söömist oli eriliselt hea olla ja peab ütlema, hea tunne kestis minul lõpuni – igatahes pole  mul nii valutut rogaini veel kunagi olnud. Raskeks ei läinud kordagi, ei vaimselt ega füüsiliselt, tahtejõudu polnud seekord vaja proovile panna.
Esimesel ringil läbisime 6-tunniga 38,0km.


II ring – öö ja hommik

Orienteerumine enne pimedat oli olnud üsna lihtne, teid ja radu esines piisavalt ja kaart oli üsna täpne. Pimedas hakkasid aga väikesed vead tulema. Kõigepealt KP49, kus nõlval kohtasime veel täistuledes Reha-Klementsovi. Ajasime paar sõna juttu ja keerasime nende tuleku suunas tee pealt otsetõusule. See oli viga, mis lõppes ca 10min veaga. Läksime punktist paremalt mööda.

Etapi 49-90 läksime turvaliselt ringi, kuid ikkagi kaldusime natuke paremale. Viga ca 3min. Enne punkti kohtasime Leppikuid.

KP46 pidi olema idapoolse kaljuastangu juures, oli aga läänepoolsel küljel. Viga ca 4-5min. Enne punkti kohtasime Rämmanneid.

KP63 juures, mille leidsime erinevalt mitmest teisest konkurendist kenasti, tulid vastu Liblik-Roopõld. Küsimusele „Kuidas läheb“, tuli vaikne mõmin, millest ei saanudki aru. Tundus, et läks kehvasti - ei teagi, kas oli kellelgi kumm tühi või mingi muu jama.

Kusagil kella 2 ajal öösel läks Marjel raskeks. Istusime korraks maha, sel ajal vahetasin pealambi patareid ära. Püsti tõustes oli keha jahtunud ja jalad valusad ning kanged. Kuid liikudes sai jälle hea rütmi kätte, ebameeldivad aistingud kadusid.

Ebameeldivaid etappe polnud palju, üks näiteks 71-53, kus lähenesime 53-le põhja poolt mööda nõlva läbi vihmamärgade madalate kuusetihnikute. Huvitav etapp oli 55-47, kus läbisime paljude kõrgusjoontega karjamaid, kõrguse tõusust ei saanud aga muhvigi aru. KP47 tundus ka olema mingis suvalises kohas väga tasasel künkal. KP60 oli samuti ümbritsetud tihedate kuusevõsadega, vaid ringi minnes ja sihte leides sai normaalselt kulgeda.

Lisapunktidena võtsime hommikul veel KP78 (edasi-tagasi jooks) ja KP31 (mingi sürr mahajäetud sõjaline objekt, raketibaas vms.).

Lõpetades oli enesetunne hea, sest olime oma plaani järgi kõik võimaliku ära teinud. Midagi maha ei jätnud, alla ei andnud, võitlesime lõpuni. Finišisse jõudsime 15 min varem. Jäi ainult oodata tulemusi, mis pika ootamise peale kahjuks rõõmu ei valmistanud - 4.koht polnud see, mida oleksime soovinud. Teisest kohast jäi puudu vaid 30 (ehk üks 3-ne punkt) ja kolmandast kohast 20 punkti. Parema koha oleksime saavutanud vaid teistsuguse planeeringuga, jätnud välja keskusesse tuleku või käinud ära KP96-s.

XV klassi võitjad David Baldwin ja Julie Quinn (AUS) olid klass omaette, Julie oli just sel aastal saanud 40. Lätlastele Actins-Lapinale kaotasime jälle, ehkki Tšehhi MM-i rogain oli sel aastal ainuke, kuhu sai tõsiselt võistlema tuldud.

1. Baldwin-Quinn (AUS) 3040
2. Straka-Prochazkova (CZE) 2610
3. Actins-Lapina (LAT) 2600
4. Pukkonen-Viirmann (EST) 2580
5. Nagelis-Ozola (LAT) 2470

Kokku läbisime 114,5km, linnulennult 83,8 (ametlikult siiski 86,95km), mis tegi koefitsiendiks 1,37. Kõrgust võtsime 3100m.
Vaadates etappide läbimise aegu, siis olime ikka päris kiired (lõpuni ei jõudnud tabelit vaadata)

Teistest niipalju, et lisaks Rain ja Silver Eensaare supertulemusele (intervjuu ETV Ringvaate saates) tegid väga hea võistluse Erik Aibast ja Andreas Kraas. Koht tuli küll vastik (nagu meil - 4.), kuid absoluutarvestuses siiski vägev.
Suurepärane oli samuti Arvo Kivikase ja Juku Tasa hõbemedal. Nende venelasest konkurent Kopelevitš pani meist alguses hooga mööda, ju ei kestnud lõpuni. Arvo ja Juku liikusid rahulikult, kuid ühtlaselt ja kindlalt ning punktisumma tuli suurepärane. Jooksime neist lõpus 3x mööda (nagu „postist“), kuid punkte ei saanudki palju rohkem.

Imetüdrukud olid Kadri Sepalaan ja Marju Villak 2380 punkti ja naiste põhiklassi 7.kohaga. Supertulemus! Kes nad on?

Uskumatu oli kogenud Lauri Lahtmäe juhtum, kes rajal ei söönud ja end pildituks jooksis. Uskumatu tahtejõud!?

Arusaamatu oli kogenud rogainijate Reha-Klementsovi lampide kustumine ja katkestamine. Meil olid lisaks võimsatele ja kauakestvatele pealampidele kaasas ka väikesed pealambid, igaks juhuks. Kasutasime neid teejooksudel.

Tulemused

Kaks pilti on võetud WRC kodulehelt.
Minu PILDID

ETV Ringvaade vendade Eensaartega

Teiste muljed:
TPMV (Silver ja Rain Eensaar)
Zazibea (Tiina Kangilaski)
Minu spordijutud (Marju Villak)
Mõtlepositiivselt (Kadri Sepalaan)

Raul teadis juba enne starti, et ...