Leidsin kapist juhuslikult oma vanad päevikud. Üks oli Kamtšatkalt (juuni-september 1981, sissekirjutus iga päeva kohta), teine aasta hilisemast Kesk-Aasia soolorännakust. Üllatavalt huvitav lugemine, ehk seepärast, et pidasin neid igavateks argikirjeldusteks ning polnud seetõttu paarkümmend aastat sinna sisse vaadanud.
6.juuli 1981
Lõpuks ometi marsruudile ja hobustega! Sõitsime 4km ülesvoolu mööda Vernõi jõge. 
Umbes kella 1 ajal tegime lõuna, mille järel läksime mägedesse. Hobused jäid alla Ustinõtši hoolde.
Juba marsruudi algul ütles radiomeeter (СРП-68-01) üles. Otsustasin ta lahti võtta. Kokku pannes hakkas jälle tööle ja olgu ette öeldud, et järgmise päeva hommikuni.
Ilm lubas kogu aeg vihmale ja kui me üleval aheliku harjal (ca 1400m) olime, siis läkski lahti. Tuul oli tugev, puhus Belogolovaja oru poolt. Tuli tihedat vihma ja rahet läbisegi, ligi tund aega järgemööda. Ületasime tipu, mis oli üle 1500m kõrge. Üleval oli näha lumelammaste jälgi ja peremeest haaras kohe jahikirg. Tükk aega otsisime neid, kuid asjatult. Vihma kallas kogu aeg, peremees ei saanud kaarti joonistada. Laskudes nägime huvitavaid daike. Ülevalt vaatasime, kuidas Jura oma kaaslasega (paksu pruudiga) hobuste juurde läks. Viimane lonkis 50m taga, vahe suurenes pidevalt.
Unustasin huvitava juhtumi, kui sõitsime ülesvoolu. Saša oli Ugoljokiga kõige ees, šeff järel. Mina olin eelviimane. Äkki tõusis ca 15-20m kauguselt põõsast päris jurakas karu ja polnud sugugi rahul, et teda üles aeti (arvatavasti magas). Siiski püüdis kähku varvast lasta. Jõe teisel kaldal keeras korra ümber, sõimas meid kõige rõvedamate sõnadega ja jooksis edasi.
No oli alles rasvane elukas!
Tagasi laagrisse sõites erilisi juhtumeid polnud. Migratsijal (temal sõitis Ženja) polnud ka aega pikali visata, sest lasksime pidevalt traavi. Paksu sõitu vaadates ei saanud kuidagi naeru pidada.
Tagasi jõudnud, tahtsin Gagaraga natuke looduses ringi sõita, kuid hobused on kõik ära rikutud. Nad ei oska ennast enam vabalt tunda, sõidavad ainult koos teiste hobustega ja ei taha rajalt kõrvale minna. Nii et, sõit erilist rahuldust ei pakkunud.
Pildil: Läbimärjana pikalt marsruudilt.
Kui jutt juba karudele läks, siis 9.juuli kirjelduses on selline lõik:
/---/ Nimelt šeff, laskudes orust alla, oli sisse võetud paremal pool asuvast kaljust. Niimoodi üles vahtides ja šalamainikus (?) edasi minnes pidi äärepealt karule sülle jalutama. Too oli lolli näoga jäänud ca 10m kaugusele vahtima, et kas tõesti keegi julgeb talle otsa kõndida. Kui šeff äkki karu nägi, siis ehmatas ja tõmbast kabuurist TT...
Siiski midagi ei juhtunud. Karu keeras otsa ringi ja vantsis rahulikult minema. /---/
11 kommentaari:
Vägevad seiklused, tee ise raamat, mina oleks raudselt üks ostjatest.
http://www.blurb.com/
Ott
Sa oleksid vist ka ainuke ostja :)
Juba 2 müüdud !
PS What the hell is daik ?
Teed lastele, endale ja veel paar tükki lisaks, kindlasti on veel huvilisi:)
Korra oleme oma pundiga raamatu teinud. Kahjuks on teksti osa vigane, sõber Maldon pani teksti mustandi raamatusse.
Raamat ise siin: http://www.blurb.com/books/865818
Ott
Raul, daik on ju intrusioon :)
Hea selgitus koos iseloomulike piltidega on Wikipedias.
Üks selline lause oli päevikus:
Tee peal sain Sašalt teada, et Kamtšatkal (Granadski ps-l) on efusiivsed ultraaluselised kivimid, daikid - pikriidid ja efusiivid - meimetšiidid.
Ott, see on huvitav link, ma varem ei teadnud. Põgusalt vaatasin raamatu üle, vahva. Kuid tekst võiks olla natuke suurem. Ja milleks neid veel müüa, kui kõik on veebis üleval?
Ehk peaks hakkama vanu matkapäevikuid sinna koos piltidega üle viima ja kujundama, pole üldse paha variant.
Blogis saab jälle teemade kaupa lühikirjeldusi anda, seda viitsitakse ehk enam lugeda.
Raul on ehk rohkem kuulnud plutoonist ehk daik on ju ka plutoon (teatud reservatsiooniga)
Vägev! Oleksin ma ka sel ajal eksisteerinud, siis oleksin sama elu elanud :)
Ega ma ei mõtlegi mingit bisnest. Minu teada on see hetkel kõige odavam isetegemise värk. Raamatul on oma väärtus, seda loevad tulevikus paljud. Arvuti info kestab nädalakese ja siis kaob failide virrvarri, sama fotodega. Suurema koguse tellimisel läheb tk hind odavamaks, postikulu jaguneb:)
Eks neid tekste on natuke kokku pressitud, mida paksem raamat seda suurem hind. Maldoni raamatul on rõhk fotodel.
Siin veel üks link, Arvo on päris mitu raamatut teinud.
http://www.blurb.com/search/site_search?search=sildnik
Ott
Ei saa salata, et olen siinsetest kommentaaridest natuke üllatunud, meeldivalt üllatunud. See annab julgust minu jaoks väärtuslikke hetki ja inimesi ikka ja jälle blogisse tuua. Teemade või materjali puudust esialgu küll karta pole. Kui on vabamat aega, ei jõua ideid ritta panna, kui on rohkem tööd, siis muutub isegi olevik emotsionaalselt olematuks, varasematest lugudest pole mõtet rääkidagi.
Kardan, et raamatu kirjutamiseks esialgu ei lähe, sest on teemasid ja tundeid, mis tahaksid sügavamat analüüsi ja läbikirjutamist, kuid oskustest jääb puudu.
Martin, siis sa oleksid pidanud loodusteadusi õppima :) Usun, et samasugust elu elatakse praegugi, välitööd metsikutes piirkondades on igal pool üsna primitiivsed. Tavalist presenti asendab Goretex, kuid kõik muu on sama.
Ets!
Kui saan õigesti aru, on Sul aegade jooksul kogunenud mingi hulk erinevaid (ja läbitöötamata) tekste.
Kõigepealt vaata, et nad kaduma ei läheks:). Käsikirjad "põlevad" küll. Digikoopiad kuskil suuremas serveris?
Isikliku arvamuse kohaselt ei peaks raamatu avaldamine olema eesmärk omaette, vaid pigem tekstide läbitöötamine, struktueerimine ja säilitamine. Seda saab ju otsast alata küll. Siin blogis on Sul kindlasti huvitatud lugejaid. Siin testid huvi ka, ja kes teab, võib-olla jõuadki mingi trükiseni.
Aga jutt oskuste puudumisest ei kõlba küll kuhugi:) Need muud moodi ei tulegi, kui vaid töö käigus.
Jõudu tööle, Karli
Postita kommentaar