Enne võistluskeskusesse jõudmist käisin ära lapsepõlves. Oi kui palju oleme poistega Tartust varahommikuse 4-se bussiga Kaiu-Papi-Jõemõisa järvedele sõitnud ja õhtul 8-se bussiga koju tagasi. Nimelt asus Kaiu järve ääres Tartu Kalaspordiklubi baas, sealt sai laenutada kalapüügiks paate, õhtul ette näidata kalasaak...
Võistlusest
Üsna jooksu alguses sai selgeks, et tänase läbitavuse olulisim tegur on lumi. Lume paksust tuli kaardil ette aimata, ehkki erilist seaduspära sealt ei leidnud. Või õigemini, alla doktoritöö taseme sealt seaduspärasusi ei leiagi.Kaardil teevaliku ja aegade võrdlus Sixteniga
Kõige paksema lumega piirkond oli kaardi kaguosas ja et joostava kilomeetri maksumust vähendada (sõitsime selleks jooksuks autoga üle 400km), tuli raja pikkusele vigadega lisa anda.
Etapil 2-3 sattusin teeületamise järel valele sihile ja otsisin mõttetust kohast 8(!) minutit suurt nõgu. Järgmisel etapil kaldusin vasakule ning jõudsin 5. (35) punkti piirkonda, hoopis teise süsteemi. Samasse kohta ilmus Rakvere poiss Asso Kesaväli, hiljem kuulsin, et ka Sixten oli esialgu sinna sattunud. Veast sain kiiresti aru (viga 3 min), kuid teekond KP-sse 4(34) oli füüsiliselt ja moraalselt raske. Ees oli järve meenutav vett täis sooala, millest tuli ümber minna. Tagasiteel 5-sse tekkis sportlik huvi kiiruste võrdlemiseks - Asso läks ringiga ümber soo, mina panin siis otse. Vesi oli kohati päris sügav, külm muidugi ka, sest jääd oli nii all, peal kui keskel, mis inimest üldjuhul ei kandnud. Kiiruse osas olid variandid võrdsed, muus osas...?
Kiitlesin finišis oma kangelasteoga :), kuni Sixten ütles, et tema jooksis mõlemad otsad läbi soo ja et tõelised seiklussportlased niimoodi teevadki. Vot nii!
Edasi oli suurtest vigadest motivatsioon suht kadunud, kohati läks paksus lumes jalutamiseks. Kuid kuna Asso Kesaväli oli pidevalt ees või taga, siis käivitas selline koosjooksmine vana hobuse võitlustahte. Kiirus oli päris norm, just lumevabadel lõikudel. Tegime pidevalt natuke erinevaid teevalikuid, kuid ikka saime kokku.
Metsa läbitavust kaardil eriti uskuda ei saanud, sest roheline oli üldjuhul valge, tumeroheline võis olla isegi poollage (näit etapp 6-7). Suvised ja varakevadised maastikud võivad läbitavuse osas olla väga erinevad, sama kogesin ka endajoonistatud Keila kaardil. Kaotus Sixtenile 2min etapil 6-7 oli tagantjärgi üllatus. Ilmselt oli seisakuid palju ning ka lund oli sellel "poollagedal" parasjagu.
Ebaõnnestus ka pikk etapp 11-12, kus põhjapoolsele sihile ei saanud pihta ning jooksin lõunasse kõrgepingeliini alla. Jooksupoolses küljes oli maa must, seega sai teha ka korralikku jooksusammu. Väga mõnus, ehkki selle etapiga kaotasin Sixtenile 2,5 min.
2 kommentaari:
KP3-4 oli teil kummaline jah, Kirti tegi ka sama jonksu. Ju siis mingi kala oli, kuigi M21E jooksis pea sama etappi ok ... Muidu oli lahe, lund oli ikka palju vähem, kui ootasin, eelmisel päeval Keava mägedes soojendusjooksu tehes oli asi isegi karmim... oleks võinud ikka 2-päevasne olla ...
RR
Sarnased soised lohud võisid eksitada. Samuti vaatasin pidevalt, et kus on lumekate õhem, ilmselt vist ida pool, seepärast kiskus sinna (?).
Üks päev pikka rada oli täitsa OK.
Postita kommentaar