Ei saa Arvo Pärdist kuidagi mööda minna.
Björki intervjuu Pärdiga (2008):
Hea näide eelnevale jutule on "Für Alina". Selle loo kuulamise ajal pole isegi rutiinse töö tegemine võimalik.
Täna on maratonipäev. Kui neid asju on üldse võimalik võrrelda, siis ühine asi maratonijooksu ja Pärdi muusika kuulamise vahel on see, et elamus tuleb seestpoolt, sügavamalt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Meil paganama sarnane maitse:)
"Für Alina" on üks lemmikutest ja "Los Angeles" sobib kah teatud olukordades.
Ott
Tänud muusika eest, tõesti hea.
Kuidas Tabula Rasa meeldis? Ja teised austusväärsed?
Mind häirisid pidevad köhatused Tabula Rasa 1 osa ajal - võimendusid kirikus päris segavalt.
1. osa, eriti päris algus, oli esitajate poolt mu meelest kaunis rabe. Õnneks 2.osa oli nii hea, et suutis ka köhatused vait panna. Hea muusika võib imesid teha ja lõpp oli - ei leiagi muud sõna - lihtsalt imeline.
Kancheli ja Schnittke meeldisid ka väga, viimane muidugi erines oma selge kuuluvusega 20. sajandisse. Kui olin ka kavalehte lugenud, tekkis kuulamise ajal kohe kujutlus volgasakslase raskest elusaatusest. Prepared Piano koos klavessiiniga andsid väga huvitavaid kooskõlasid.
Kanchelit polnud varem kuulanud, üllatas mõningate lihtsate ilusate kohtadega.
Aga kui nende meeste teosed olid mõlemad justkui inimese elud sünnist surmani, olgugi väga erinevad, siis Tabula Rasa oli ja on kui igavik...
Hea ülevaade, Mairolt. Infoks ehk niipalju, et tegemist oli 16.sept toimunud kontserdiga Jaani kirikus "Tabula Rasa 33 aastat hiljem".
Mullegi läks see kontsert tõusvas joones, Schnittke jäi ehk kõige kaugemaks.
Kancheli ajal kõlas Gidon Kremeri Kamerata Baltica kohati vägagi müstiliselt.
Tabula Rasa vaikus läks lõpus imeliselt pehmelt üle tegelikuks vaikuseks, kus aplaus oli jõhker sekkumine, mis sest, et aplausile eelnenud 1-2min täielikku vaikust (ilma köhimisteta) tegi ülemineku sujuvamaks.
Ise täname Kuldevit, kes need piletid meile kinkis.
Postita kommentaar