Enam paremaks minna ei saa – FIRNi orienteerumisüritus

Traditsiooniline Tartu alpiklubi FIRN orienteerumisüritus oli seekord Vällamäel.
Osalejate osas piiranguid ei olnud, ehkki info levis vaid mööda teatud infokanaleid. Minu jaoks on Firni ürituste võlu selles, et saab tegeleda kahe hobiga korraga – orienteerumise ning mägedega. Esimene on tavaliselt pikk ja väsitav, teine mõnus ja lõõgastav.



Eelmisel aastal olime Käärikul, kus valikorienteerumise rajameistriks oli Jüri Kõiv. Sellel aastal võtsid organiseerimise suure koorma enda peale õed Eleri ja Katri Hirv.

Tugeva orienteeruja ja kogenud seiklusportlasena tuntud Eleri oli teinud raja, mis oleks olnud tõsine väljakutse ka kõige kõvematele tegijatele. Rada koosnes kahest osast – suund- ja valikorienteerumisest. Suunarada oli kokku pandud kolmest liblikast, mida joosti ka erinevates suundades. Seega polnud vist mitte kellelgi täpselt sama rada. Valikurajal oli kaks mäluorienteerumise punkti, millest suunati võistlejaid kuni 350m kaardist välja.

Eleri tegi oma elu üsna raskeks, kõik kontrollaja 5 tundi oli ta ühel lumisel lagedal platsil ja andis liblikatelt tulijatele uusi legendikaarte ning valikorienteerumisele minejatele idapoolse kaardi. Kokku oli metsa viidud 13+17=30 punkti.

Suunarajal eraldus teistest kolm võistkonda. Ees oli Andres Hiiemäe, ca minut nende järel Erik Saarts ja Liina Palu (Alaska Forever) ning neist samapalju tagapool Kalle Kiiranen ja mina (Beluhhanen). Meie tegime suurema vea teise punktiga (ca 3-4min).

Suunarajal läbisime 4,9km, kuid aega läks selleks ca 50min. Kuna Eleri oli võistluse alguses öelnud, et võitja tuleb metsast välja 2 tunniga, siis polnud jooki-sööki muidugi vaja kaasa võtta.

Kuid rada oli tehtud selline nagu alpinistidele või mägimatkajatele kohane – eeldatavast palju pikem ja raskem. Väiksema orienteerumisoskusega võistlejail olid abiks jäljed lumel, eriti kasulik võis see olla mälupunktide leidmisel. Kuid ega Vällamäe nõlvu saa ka lihtsaks orienteerumiseks pidada. Ja kuna start oli kell 12 ja kontrollaeg 5 tundi, siis paljud lõpetasid pimedas. Lõpetanud 22 võistkonnast võtsid kõik punktid 6, neist Erik Jaaniso 8min enne kontrollaja lõppu.

Natuke enda sooritusest.
Olime koos Kallega, kes on oma vanuse kohta (56) väga tugev suusataja ja jooksja. Suunaraja liblikaid panime ikka korraliku tempoga (vt. EPOCi -graafikut), sest mis see paar tundi ikka on. Kuid suunale järgnenud valikurada aina kestis ja kestis ja kui kätte jõudis kolmas tund, oli selge, et niipea me veel metsast välja ei saa. Rajaplaneering ei olnud meil parim, sest esmapilgul jäi märkamata läänepoolsem punkt KP48. Aga see-eest tegime suurepärase seiklussportliku teevaliku. Nimelt läbisime ühe mälupunkti vastupidises suunas. Mäluülesande punktist 2 (KP52) läksime riskides valgel lehel mälupunkti 1, lootes vaid jälgedele lumes.

Ehkki vahepeal jäi suuremal taluteel jälgi üsna napiks, leidsime siiski ühe korraliku lumeloha ja jõudsime õnnelikult kohale. Sealt edasi läksime jälgede kaudu mäluülesande algpunkti (KP49). Võitsime sellega ca 800m.

Suurepärase sooritusega said hakkama Erik ja Liina, kes tegid hea rajaplaneeringu ning minimaalselt viga. Siit hoiatussignaal kõigile - esile on kerkimas tugev rogaini segavõistkond. Nemad läbisid kokku 17,2km (GPS), meie 18,0km (Ocad). Alaska Forever'i võit oli ülivõimas, 15min Andrese ja 20min meie ees.

Me võtsime kokku 630(!) tõusumeetrit. Juua 3,5-tunnise jooksu ajal ei saanud.

Finishis saime lõputus koguses ülimaitsvat hernesuppi, kuuma teed ja morssi, piparkooke, Rogosi mõisas korraliku sauna, Eleri ja Katri õunakooki, auhindu, diplomeid jne.

Pole vist mõtet küsida, palju see kõik kokku maksis, nagunii ei arva keegi ära. Nimelt 75.- krooni... Eleri, Katri ja FIRN olid teinud igas mõttes imet. Lisada võiks siia veel õdus koht Rogosi mõisa näol, kus Kalle esitles oma Terskei Alatau IV kat mägimatka, Mart (Kainel) näitas filme.


Tulemused

Kahju on neist, kes ei tulnud, kurvaks teeb aga see, et mõned varem registreerunud ei teatanud oma mittetulemisest ette. Sinna läks teatud ports korraldajate uneaega orienteerumiskaartide ettevalmistamisel, ka imehead suppi jäi üle.

Mart Kaineli foto