15.-16.augustil 2006
Eessõna
Osalemine EM-il oli lahtine kuni maikuu lõpuni. Talvine seljaoperatsioon (diski prolaps) oli lisaks teistele kergetele tervisehädadele kindlasti üheks põhjuseks, miks ainuüksi mõte pikale pingutusele tekitas kerge iiveldustunde. Ehkki klubi oli valmis tasuma osalustasu ning Marje ja Mati olid heas füüsilises vormis ning kõva tahtmist täis, lükkasin otsustamist edasi nii palju kui võimalik. Otsus pidi tulema kusagilt seestpoolt, kuid mitte peast. Otsuste tegemine on üldse huvitav teema, millest on põnev artikkel viimases GEO ajakirjas. Ratsionaalne, kõiki plusse-miinuseid kalkuleeriv otsus pole alati kõige õigem ja see oli lohutav teadmine, sest olen ise (võimaluse korral, muidugi) lükanud oluliste otsuste tegemist niipalju edasi kui võimalik. Lootes mingile sisemisele kõhutundele-tajule, mille tekkimiseks on vaja aega.
Niisiis, mai lõpus, ühel hommikusel autosõidul tuli seespoolt ootamatult selge sõnum: osalen. Iiveldustunde asemel oli tekkinud võitlusjanu.
Ettevalmistusest
Jooksmisega oli talvel tekkinud suur lünk, ligi 2,5-3 kuuline paus, millest 1,5 kuud enne operatsiooni. Kuid suuska sai sõidetud, sest talv oli kena ja Keila suusarajad ülihead. Üle 20km jooksuotsi ei teinud, pikematest üritustest öine Xdream Väätsal ning 1 kuu enne EM-i kõvemas tempos Orioni Kõrvemaa 8h rogain. Eriti heas seisus oli Marje – kiire ja vastupidav. Aga tööd oli ta sellise hea vormi saamiseks teinud palju, seda teadlikult ja ennast mittelõhkuvalt. Mati treeningumahud olid korralikud, eriti talvel, kuid tema nõrkuseks on kiiruslike võimete nappus, kõrgem pulss ning suurem energiakulu. Kuid ta on suutnud ära hoida vigastusi. Raskusi talub hästi, ei kaeble-torise kunagi.
Oma kaaslasi kirjeldan seetõttu, et tiimi koosseis ja tiimitöö on rogainis väga oluline. Esiteks peavad kõigil olema ühised eesmärgid, hea enese ning kaaslaste võimete ning tugevat-nõrkade külgede tundmine. Aastate jooksul on meil välja kujunenud teatud võistlusrutiin ja seda ka rajal liikumisel. Kes liigub ees, kuidas teised teda kontrollivad, kuidas tehakse otsuseid ja hinnatakse kaaslaste seisundit, mängitakse tempoga jne.
Sõidust
Kohalesõiduks üritasime leida võimalikult mugava, samas ka võimalikult odava variandi. Teel ööbisime Iin-Sillat kämpingus, kus peale meie reisiseltskonna (+Raul Olesk ja Urmas Tammemäe) olid veel Eensaared ning Kiilberg-Kainel. Korraks nägime ka lätlasi, kes lause “Pikurs-Kaminskis” peale olid meeldivalt üllatunud ja vastasid: “Oo, we are famous” :)
Unejutuks sai teistele ette loetud legendi Toomas Leiusest Mihhail Velleri raamatust “Legendid 2”, mis on eestikeelse “Nevski prospekti legendid” järg. Tegemist on teosega, mis peaks olema kohustuslik igale nõukogude aega tundvale ja heast huumorist lugupidavale inimesele. Ka järgmisel päeval lugesin kaaslastele autos ette Jeltsini ja Hakimoto kalapüüki - kõht oli krampides ja taskurätik pisaratest märg.
Hommikusöögi ajal hotellis kohtasin jälle lätlasi ning ei unustanud tervitamast: “Pikurs-Kaminskis”.
Rajaplaneering
Selleks oli antud üllatavalt palju aega – 3 tundi. Kaart oli suur (26x22km) ja 60 punktiga ühtlasel kaetud, mistõttu sobiva ja jõukohase raja tegemine polnud esialgu üldse lihtne. Lahtiseks jäi pidevalt küsimus, kuidas lahendada keskusest väljumine ja sissetulek. Viimane ei tahtnud kuidagi väljakujunevatesse skeemidesse sobituda.
Suuri tõuse püüdsime raja alguses vältida ja ei planeerinud sisse KP 96, mis oli Ylläse mäel ja vajas 200m tõusu.
Imestasin ja natuke isegi pilkasin neid, kes selle punkti kohe esimesena sisse planeerisid, sh vanameistreid Tasa-Kivikas. Aga tagantjärgi eksisin rängalt, sest see kinnisidee võttis meilt 9 punkti ja võimaluse saada põhiklassi kolmas koht. Sest KP96 sobis meie planeeringuga, lisaks olime kohe alguses liigseid tõusumeetreid selle punkti suunas teinud. Aega oleks edasi-tagasi käiguks kulunud ca 20min ning rahuliku kõnnakuga poleks kindlasti jalalihastele liiga teinud.
Teiseks kartsime natuke jõgede ületusi, sest üleni märjaks ei tahtnud saada. Mul oli põhiline, et needsamusedki jääksid kuivaks. Mõtlen aluspükse, ikka selleks, et hargivahe hõõruma ei hakkaks. Ainuke külmakartmatu oli meist Mati, kes veel hilisõhtul, paraja vihma ja jahedaga oli vaid orienteerumissärgis.
Kartes külma ja märga, planeerisime idaosa soised etapid päevasele ajale. Ööseks jäi kaardi lõunaosa, teisele päevale lääneosa. Seal oli mitmeid võimalusi ajapuudusel tagasi keskusesse tulla. Kuna punktid asusid hõredalt, siis tuli iga üksiku etapi jaoks arvestada vähemalt 30-40min, mistõttu pidi keskusesse tulekut planeerima paraja varuga. Lisaks kartsime ka läbimatuid soid, sellega hirmutati juba ette.
Rajaplaneering võttis aega vaid 1h 15min. Ühel hetkel tekkis pingelise mõtlemise järel rahulolev vaikus, asi oli paigas. Ükski koht ei logisenud. Planeerisime rohkem kui läbisime, kuid läbitud linnulennulise 92.1km kohta polnud 256 punkti üldse paha. Samas võiks antud planeeringusse lisada ka KP 96 võtmine, mis oleks teinud 1.3km pikema ja 9 punkti suurema summa.
Võistlus
Siin tooks välja mõned mälupildid.
Kellad stardis käima. Oli hea meel, et sain kella kaasa võtta ja erinevate maastikutüüpide läbimise kiirusi kalkuleerida
- Maastik oli mitmekesine ja ilus. Ilu sai enesesse “filmitud” läbi udu, sest oli võistlus. Nüüd, kui väsimus ja suured emotsioonid on taandunud, tulevad ka maastikupildid paremini nähtavale. Aga looduse nautimiseks pole rogain õige koht, vähemalt neile, kes medalite eest võitlevad. Looduse nautimiseks on teised viisid – need, kus stopper pole käima pandud.
- Kohe stardi lähedal kukkus Alida Abola kaaslane tee äärde kraavi. Kuid Abola juhib ükskõik kelle võidule. Ka põhiklassis. Ise 54 aastat vana.
- Ei läinud kaua aega, kui tuli rahet. Üksikuid raheteri päikesega vaheldumisi. Kusagil läänes tuli rahet vist rohkem. Ka päris põder (elk) jooksis eest läbi.
- KP61 juures jäi enesekindlusest väheseks ja sealt esimene viga, ca 5-7min. 20m künkalt edasi ja punkt oleks olnud kohe käes. Aga jäin enne seisma.
- KP 80 ja 88 vahel jooksevad vastu vennad Eensaared ja hõikavad infoks, et saanirajad on head. Natuke hiljem mööduvad veel ühed välejalad (Brouci CZE, 4.koht). Samal etapil puudub kaardile kantud rada soo sees (või oli?). Igal juhul ütleb vastu tulnud TAOK rogaini foorumi sõber Miia naeratades, et rada ei ole.
- KP 80 ja 55 vahel õnnestusid jõeületused nii, et aluspüksid jäid kuivaks
- järveäärne KP 95 oli õiges kohas, ehkki võistluse alguses vist mitte
- kell 18.12 müristas äike
- KP 73 oli keeruline pealeminek, aga õnnestus hästi. Mati oli kaardis.
- Seejärel sadas vihma, aga mitte kõvasti. Kaardi lääneosas tundus olevat väga kõva äike. Meil seega vedas
- KP 98 lähedal tulid järveäärsel laudrajal vastu Minn ja Vettik. Nemad suundusid ööseks sohu. Ei kadestanud. Aga nad tuli jala, ehkki stardis naljatasid, et seda etappi tuleb läbida ujudes. Või kummimadratsiga, nii pidi kiirem olema. Aga nüüd oli käes karm reaalsus ja naeratust näol suurt polnud.
- Natukese aja pärast tulid vastu teised veterankonkurendid – Baiba Ozola ja Peteris Zarins (Mona-X). Näod olid väga mornid, see tekitas Marjes optimismi.
- KP 70 (küngas) oli pimedas ja ida poolt tulles keeruline. Katastroof oli lähedal, aga hoidsime külma närvi ja jõudsime väikeste tõmblemiste ja risu-räsu ületamisega ilusti punktini
- KP 94 arvasin olevat all, kuid oli nina peal. Sattusime pimedas otse punktile. Samal ajal tuli sinna veel kaks võistlejat, keda pimedas ära ei tundnud. Nad ütlesid: “Pikurs-Kaminskis”. See nali oleks mul maksnud punkti mittekomposteerimise, aga Marje tuletas õnneks meelde.
- etapp KP 94-66 oli vahepeal minu jaoks kontrolli alt väljas (liiga vara tulime seljandikult alla). Mati siiski töötas edasi ja suurt viga ei tulnud.
- Nõlvapunkt KP 76. Ehkki altimeetrilt vaatasin kõrgust, tegime siiski suure vea (üle 10min), sest otsisime punktikohta 10m kõrgemalt (mitusada meetrit eemal). Muide, altimeetriga kelli oli lubatud kasutada. Sain seda teada 5 min enne starti, mistõttu jõudsin veel autost kella ära tuua. Aga altimeetri liigne usaldamine pärssis kaardilugemist ja me tegime kõikide nõlvapunktidega parajalt viga (näit KP 51, olematu veekogu)
- KP 85 mäe alt olevast ojast võttis Team VAUDE vett. Küsimusele, kas see vesi on joodav, tuli vastus, et selles seisus on igasugune vesi joodav.
- KP 83 oli seal, kus pidigi olema. Aga võistluse alguses oli 200m lõuna pool. Seepärast oli seal vahva noolega silt: “Drinking water 200m”. Kaardil oli joogitops punkti juures.
- KP 75 – strateegilise otsuse tegemise hetk.
Salomon Estonia (Karli Lambot, Tõnu Lillelaid) 295p
Need mehed oskasid vältida suurte punktivahedega ja kaugeid sooetappe. Elegante rada ja võimas teostus. Tõestasid, et kaardil polnud nö mõttetuid piirkondi, sest käisid ka keskusest lõuna- ja edelapiirkonnas. Üllatus seepärast, et tulemus tuli nii hea kui tuli. Muidu teada kõvad mehed.
HavannaSport (Risto Kiilberg, Taavi Kainel) 270 p
Natuke kummaline silmusega rajaplaneering. Ütleks, et mitte kõige parem. Läbisid linnulennult 102,3km, samal ajal kui Ken ja Barbie (Loorits-Sulg) samade punktide juures 94,7km. Kuid tegid ettevaatliku soorituse, olid hästi ettevalmistatud ning said positiivse kogemuse pikast kannatamisest.
Ken ja Barbie (Neeme Loorits, Mariann Sulg) 270p
Suurepärane ja suur üllatus. Lihtne ja loogiline rada, mõned keerulisemad etapid, mille olid hästi teostanud. Suuri vigu eriti pole. Mariann on oma nooruse kohta väga vastupidav. Neeme, tuleb välja, hea strateeg ja taktik. Ja visa ka.
Neeme ja Mariann vasakul
Jürgen ja Timmo Balti keti jooksul mõned päevad hiljem. Seal ka Eensaared ja Marje ja ...?
Gäng (Aleksander Pritsik, Jaak Väärsi) 245p
Tegid rajaplaneeringuga kõik, et võistlus ebaõnnestuks: Ylläse mäe nõlvade alahindamine, “tobedate” odavate punktide võtmine keskusest edelas ja lõunas.
Peraküla Krupp (Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik) 233p
Planeerisid end ööseks sohu, kus oli ka ebameeldivaid jõgesid. Motivatsioon polnud vist ka piisavalt kõrge. Said 3.koha, kusjuures teiseks tuli 235 punktiga Tšehhi eksmaailmameistritest vanapaar Hora-Horova, kus mees on 58 ja naine 56 (!) aastat vana.
Bona Fide (Mairolt Kakko, Priit Överus) 221p
Mõned “originaalsed“ etapid (30-84), suhteliselt ebaefektiivsed etapid (77-54) ning suured vead – ebaõnnestunud võistlus stabiilsel kogemusega rogainipaaril.
Hi-Hi (Armo Hiie, Raul Hindov) 185p
Tervisehädad ja alajahtumine, kehv planeering, 18 tundi rajal.
ISC (Arvo Kivikas, Johannes Tasa) 185p
Kohe täiskotiga üle mäe (!?), pikad idapoolsed soo- jm etapid, kus jooksuvõime oli oluline. Valutavad põlved. Seekord läks vanameistritel-maailmameistritel sedamoodi, medalile kahjuks ei tuldud
Teiste muljed:
Meie võistkond:
Harju KEK RSK - Marje Viirmann, Mati Preitof, Eduard Pukkonen 
Koht: Ylläs, Põhja-Soome
Võistkondi kokku: 240
Üldjärjestus: 24.koht
Segatiimid: 4.koht
Veteranide segatiimid: I koht ja meistritiitel
Võistkondi kokku: 240
Üldjärjestus: 24.koht
Segatiimid: 4.koht
Veteranide segatiimid: I koht ja meistritiitel
Punkte: 256
Läbitud tee: 113km (linnulennult 92, koef 1,23)
Võetud kõrgust: 1580m
Fotode autor: Tarmo Klaar
Eessõna
Osalemine EM-il oli lahtine kuni maikuu lõpuni. Talvine seljaoperatsioon (diski prolaps) oli lisaks teistele kergetele tervisehädadele kindlasti üheks põhjuseks, miks ainuüksi mõte pikale pingutusele tekitas kerge iiveldustunde. Ehkki klubi oli valmis tasuma osalustasu ning Marje ja Mati olid heas füüsilises vormis ning kõva tahtmist täis, lükkasin otsustamist edasi nii palju kui võimalik. Otsus pidi tulema kusagilt seestpoolt, kuid mitte peast. Otsuste tegemine on üldse huvitav teema, millest on põnev artikkel viimases GEO ajakirjas. Ratsionaalne, kõiki plusse-miinuseid kalkuleeriv otsus pole alati kõige õigem ja see oli lohutav teadmine, sest olen ise (võimaluse korral, muidugi) lükanud oluliste otsuste tegemist niipalju edasi kui võimalik. Lootes mingile sisemisele kõhutundele-tajule, mille tekkimiseks on vaja aega.
Niisiis, mai lõpus, ühel hommikusel autosõidul tuli seespoolt ootamatult selge sõnum: osalen. Iiveldustunde asemel oli tekkinud võitlusjanu.
Ettevalmistusest
Jooksmisega oli talvel tekkinud suur lünk, ligi 2,5-3 kuuline paus, millest 1,5 kuud enne operatsiooni. Kuid suuska sai sõidetud, sest talv oli kena ja Keila suusarajad ülihead. Üle 20km jooksuotsi ei teinud, pikematest üritustest öine Xdream Väätsal ning 1 kuu enne EM-i kõvemas tempos Orioni Kõrvemaa 8h rogain. Eriti heas seisus oli Marje – kiire ja vastupidav. Aga tööd oli ta sellise hea vormi saamiseks teinud palju, seda teadlikult ja ennast mittelõhkuvalt. Mati treeningumahud olid korralikud, eriti talvel, kuid tema nõrkuseks on kiiruslike võimete nappus, kõrgem pulss ning suurem energiakulu. Kuid ta on suutnud ära hoida vigastusi. Raskusi talub hästi, ei kaeble-torise kunagi.
Oma kaaslasi kirjeldan seetõttu, et tiimi koosseis ja tiimitöö on rogainis väga oluline. Esiteks peavad kõigil olema ühised eesmärgid, hea enese ning kaaslaste võimete ning tugevat-nõrkade külgede tundmine. Aastate jooksul on meil välja kujunenud teatud võistlusrutiin ja seda ka rajal liikumisel. Kes liigub ees, kuidas teised teda kontrollivad, kuidas tehakse otsuseid ja hinnatakse kaaslaste seisundit, mängitakse tempoga jne.
Sõidust
Kohalesõiduks üritasime leida võimalikult mugava, samas ka võimalikult odava variandi. Teel ööbisime Iin-Sillat kämpingus, kus peale meie reisiseltskonna (+Raul Olesk ja Urmas Tammemäe) olid veel Eensaared ning Kiilberg-Kainel. Korraks nägime ka lätlasi, kes lause “Pikurs-Kaminskis” peale olid meeldivalt üllatunud ja vastasid: “Oo, we are famous” :)
Unejutuks sai teistele ette loetud legendi Toomas Leiusest Mihhail Velleri raamatust “Legendid 2”, mis on eestikeelse “Nevski prospekti legendid” järg. Tegemist on teosega, mis peaks olema kohustuslik igale nõukogude aega tundvale ja heast huumorist lugupidavale inimesele. Ka järgmisel päeval lugesin kaaslastele autos ette Jeltsini ja Hakimoto kalapüüki - kõht oli krampides ja taskurätik pisaratest märg.
Hommikusöögi ajal hotellis kohtasin jälle lätlasi ning ei unustanud tervitamast: “Pikurs-Kaminskis”.
Aga väike jama oli see, et olin pealambi koju jätnud. Õnneks sain Urmaselt hiinlaste seasilma, mis oli täitsa OK.
Rajaplaneering
Selleks oli antud üllatavalt palju aega – 3 tundi. Kaart oli suur (26x22km) ja 60 punktiga ühtlasel kaetud, mistõttu sobiva ja jõukohase raja tegemine polnud esialgu üldse lihtne. Lahtiseks jäi pidevalt küsimus, kuidas lahendada keskusest väljumine ja sissetulek. Viimane ei tahtnud kuidagi väljakujunevatesse skeemidesse sobituda.
Suuri tõuse püüdsime raja alguses vältida ja ei planeerinud sisse KP 96, mis oli Ylläse mäel ja vajas 200m tõusu.
Imestasin ja natuke isegi pilkasin neid, kes selle punkti kohe esimesena sisse planeerisid, sh vanameistreid Tasa-Kivikas. Aga tagantjärgi eksisin rängalt, sest see kinnisidee võttis meilt 9 punkti ja võimaluse saada põhiklassi kolmas koht. Sest KP96 sobis meie planeeringuga, lisaks olime kohe alguses liigseid tõusumeetreid selle punkti suunas teinud. Aega oleks edasi-tagasi käiguks kulunud ca 20min ning rahuliku kõnnakuga poleks kindlasti jalalihastele liiga teinud.Teiseks kartsime natuke jõgede ületusi, sest üleni märjaks ei tahtnud saada. Mul oli põhiline, et needsamusedki jääksid kuivaks. Mõtlen aluspükse, ikka selleks, et hargivahe hõõruma ei hakkaks. Ainuke külmakartmatu oli meist Mati, kes veel hilisõhtul, paraja vihma ja jahedaga oli vaid orienteerumissärgis.
Kartes külma ja märga, planeerisime idaosa soised etapid päevasele ajale. Ööseks jäi kaardi lõunaosa, teisele päevale lääneosa. Seal oli mitmeid võimalusi ajapuudusel tagasi keskusesse tulla. Kuna punktid asusid hõredalt, siis tuli iga üksiku etapi jaoks arvestada vähemalt 30-40min, mistõttu pidi keskusesse tulekut planeerima paraja varuga. Lisaks kartsime ka läbimatuid soid, sellega hirmutati juba ette.
Rajaplaneering võttis aega vaid 1h 15min. Ühel hetkel tekkis pingelise mõtlemise järel rahulolev vaikus, asi oli paigas. Ükski koht ei logisenud. Planeerisime rohkem kui läbisime, kuid läbitud linnulennulise 92.1km kohta polnud 256 punkti üldse paha. Samas võiks antud planeeringusse lisada ka KP 96 võtmine, mis oleks teinud 1.3km pikema ja 9 punkti suurema summa.
Võistlus
Siin tooks välja mõned mälupildid.
Kellad stardis käima. Oli hea meel, et sain kella kaasa võtta ja erinevate maastikutüüpide läbimise kiirusi kalkuleerida- Maastik oli mitmekesine ja ilus. Ilu sai enesesse “filmitud” läbi udu, sest oli võistlus. Nüüd, kui väsimus ja suured emotsioonid on taandunud, tulevad ka maastikupildid paremini nähtavale. Aga looduse nautimiseks pole rogain õige koht, vähemalt neile, kes medalite eest võitlevad. Looduse nautimiseks on teised viisid – need, kus stopper pole käima pandud.
- Kohe stardi lähedal kukkus Alida Abola kaaslane tee äärde kraavi. Kuid Abola juhib ükskõik kelle võidule. Ka põhiklassis. Ise 54 aastat vana.
- Ei läinud kaua aega, kui tuli rahet. Üksikuid raheteri päikesega vaheldumisi. Kusagil läänes tuli rahet vist rohkem. Ka päris põder (elk) jooksis eest läbi.
- KP61 juures jäi enesekindlusest väheseks ja sealt esimene viga, ca 5-7min. 20m künkalt edasi ja punkt oleks olnud kohe käes. Aga jäin enne seisma.
- KP 80 ja 88 vahel jooksevad vastu vennad Eensaared ja hõikavad infoks, et saanirajad on head. Natuke hiljem mööduvad veel ühed välejalad (Brouci CZE, 4.koht). Samal etapil puudub kaardile kantud rada soo sees (või oli?). Igal juhul ütleb vastu tulnud TAOK rogaini foorumi sõber Miia naeratades, et rada ei ole.
- KP 80 ja 55 vahel õnnestusid jõeületused nii, et aluspüksid jäid kuivaks
- järveäärne KP 95 oli õiges kohas, ehkki võistluse alguses vist mitte
- kell 18.12 müristas äike
- KP 73 oli keeruline pealeminek, aga õnnestus hästi. Mati oli kaardis.
- Seejärel sadas vihma, aga mitte kõvasti. Kaardi lääneosas tundus olevat väga kõva äike. Meil seega vedas
- KP 98 lähedal tulid järveäärsel laudrajal vastu Minn ja Vettik. Nemad suundusid ööseks sohu. Ei kadestanud. Aga nad tuli jala, ehkki stardis naljatasid, et seda etappi tuleb läbida ujudes. Või kummimadratsiga, nii pidi kiirem olema. Aga nüüd oli käes karm reaalsus ja naeratust näol suurt polnud.
- Natukese aja pärast tulid vastu teised veterankonkurendid – Baiba Ozola ja Peteris Zarins (Mona-X). Näod olid väga mornid, see tekitas Marjes optimismi.
- Keerulise KP 86 võtsime lõuna poolt kaarega. Õnnestus hästi. Aga enne seda ei saanud kuidagi tee peale. Nimelt oli tee servas 10m laiune läbimatu võsa, seejärel sügav lai kraav. Otsisime parajat kohta ca 100m, lõpuks õnnestus Mati abiga veel suhteliselt hästi kraavist üle saada. Jalad olid roostepruunid koduni, sest peale võistlust ei suutnud end külma veega pesta.
- KP 70 (küngas) oli pimedas ja ida poolt tulles keeruline. Katastroof oli lähedal, aga hoidsime külma närvi ja jõudsime väikeste tõmblemiste ja risu-räsu ületamisega ilusti punktini
- KP 94 arvasin olevat all, kuid oli nina peal. Sattusime pimedas otse punktile. Samal ajal tuli sinna veel kaks võistlejat, keda pimedas ära ei tundnud. Nad ütlesid: “Pikurs-Kaminskis”. See nali oleks mul maksnud punkti mittekomposteerimise, aga Marje tuletas õnneks meelde.
- etapp KP 94-66 oli vahepeal minu jaoks kontrolli alt väljas (liiga vara tulime seljandikult alla). Mati siiski töötas edasi ja suurt viga ei tulnud.
- Nõlvapunkt KP 76. Ehkki altimeetrilt vaatasin kõrgust, tegime siiski suure vea (üle 10min), sest otsisime punktikohta 10m kõrgemalt (mitusada meetrit eemal). Muide, altimeetriga kelli oli lubatud kasutada. Sain seda teada 5 min enne starti, mistõttu jõudsin veel autost kella ära tuua. Aga altimeetri liigne usaldamine pärssis kaardilugemist ja me tegime kõikide nõlvapunktidega parajalt viga (näit KP 51, olematu veekogu)
- KP 85 mäe alt olevast ojast võttis Team VAUDE vett. Küsimusele, kas see vesi on joodav, tuli vastus, et selles seisus on igasugune vesi joodav.
- KP 83 oli seal, kus pidigi olema. Aga võistluse alguses oli 200m lõuna pool. Seepärast oli seal vahva noolega silt: “Drinking water 200m”. Kaardil oli joogitops punkti juures.
- KP 75 – strateegilise otsuse tegemise hetk.
KP 75 on 52-st põhja pool. Väga mõistlik oleks olnud läbida sinisega näidatud rada.
Põhja ei saanud enam minna, aega oli järele jäänud vaid 4 tundi. Kuidas tagasi? Kas otse alla ca 3 tunniga ja 1 tund varuks KP96 võtmiseks. Või üle jõe ja 52-64-65- keskusesse. Lõunasse minekul oli saada 7 punkti + 9 punkti KP96-ga, teisel variandil oli lihtsad 14 punkti ja ajaliselt väike varugi. Aga üle jõe ei tahtnud minna ja kangesti oleks tahtnud ära võtta KP96. Vähemalt mina tahtsin. Valisime esimese variandi. Ja nagu hiljem selgus, oli see vale otsus.
- Ja siis see jama viimane etapp 79-81. Kõrgus oli altimeetri järgi paigas, tuli lihtsalt mööda nõlva liikuda õigele kaugusele ja punkt ära võtta. Aga meie hakkasime punkti otsima ca 1km (!!?) varem, ajades suusaraja ja saaniraja segamini. Viga 20 min ja igasugune lootus KP96-le oli kadunud. Finišisse jõudsime 23min varem.
Pimedale ajale järgnenud aeg ei olnud sama hea kui eelnev – tekkisid vead ja valed otsused, tempo langes.
Kokkuvõtteks
Üldiselt oli õnnestunud võistlus, nii 90%. Tervis (sh selg) pidas vastu. Medal oli suur ja ilus ning La Sportiva Crosslite jooksutossud muidugi hea auhind. Reielihased olid kaks päeva valusad, aga siis valu kadus. Tagasisõit rongis oli väga mõnus. Järgneval neljapäevakul oli jooksuvõime täitsa OK. Mõõtkava muutust justkui polnud, aju töötas kaardilugemisel hästi. Aga Mati oli eriliselt heas hoos.
Teised eestlased
Püüan pealiskaudselt hinnata teiste eestlaste- varasemate medalistide ja EMi üllatajate sooritusi.
Skm! (Rain ja Silver Eensaar) 335p
Väga hea rajaplaneering. Ja suurepärane teostus. Samasugust raja ülesehitust on kasutanud mitmed teised tipud (3., 4. koht jt). Aga mitte võitjad Mononen-Jäppinen (339 p), kes olid oma planeeringusse pannud minu arust täiesti mõttetuid punkte 32, 84,33 ja jooksnud linnulennult 127,7km (Eensaared 118,1 km !). Need mehed on tõelised loomad (sila jest, uma ne nado :)
- Ja siis see jama viimane etapp 79-81. Kõrgus oli altimeetri järgi paigas, tuli lihtsalt mööda nõlva liikuda õigele kaugusele ja punkt ära võtta. Aga meie hakkasime punkti otsima ca 1km (!!?) varem, ajades suusaraja ja saaniraja segamini. Viga 20 min ja igasugune lootus KP96-le oli kadunud. Finišisse jõudsime 23min varem.
Pimedale ajale järgnenud aeg ei olnud sama hea kui eelnev – tekkisid vead ja valed otsused, tempo langes.
Kokkuvõtteks
Üldiselt oli õnnestunud võistlus, nii 90%. Tervis (sh selg) pidas vastu. Medal oli suur ja ilus ning La Sportiva Crosslite jooksutossud muidugi hea auhind. Reielihased olid kaks päeva valusad, aga siis valu kadus. Tagasisõit rongis oli väga mõnus. Järgneval neljapäevakul oli jooksuvõime täitsa OK. Mõõtkava muutust justkui polnud, aju töötas kaardilugemisel hästi. Aga Mati oli eriliselt heas hoos.
Teised eestlased
Püüan pealiskaudselt hinnata teiste eestlaste- varasemate medalistide ja EMi üllatajate sooritusi.
Skm! (Rain ja Silver Eensaar) 335p
Väga hea rajaplaneering. Ja suurepärane teostus. Samasugust raja ülesehitust on kasutanud mitmed teised tipud (3., 4. koht jt). Aga mitte võitjad Mononen-Jäppinen (339 p), kes olid oma planeeringusse pannud minu arust täiesti mõttetuid punkte 32, 84,33 ja jooksnud linnulennult 127,7km (Eensaared 118,1 km !). Need mehed on tõelised loomad (sila jest, uma ne nado :)
Salomon Estonia (Karli Lambot, Tõnu Lillelaid) 295p
Need mehed oskasid vältida suurte punktivahedega ja kaugeid sooetappe. Elegante rada ja võimas teostus. Tõestasid, et kaardil polnud nö mõttetuid piirkondi, sest käisid ka keskusest lõuna- ja edelapiirkonnas. Üllatus seepärast, et tulemus tuli nii hea kui tuli. Muidu teada kõvad mehed.
HavannaSport (Risto Kiilberg, Taavi Kainel) 270 p
Natuke kummaline silmusega rajaplaneering. Ütleks, et mitte kõige parem. Läbisid linnulennult 102,3km, samal ajal kui Ken ja Barbie (Loorits-Sulg) samade punktide juures 94,7km. Kuid tegid ettevaatliku soorituse, olid hästi ettevalmistatud ning said positiivse kogemuse pikast kannatamisest.
Ken ja Barbie (Neeme Loorits, Mariann Sulg) 270p
Suurepärane ja suur üllatus. Lihtne ja loogiline rada, mõned keerulisemad etapid, mille olid hästi teostanud. Suuri vigu eriti pole. Mariann on oma nooruse kohta väga vastupidav. Neeme, tuleb välja, hea strateeg ja taktik. Ja visa ka.
Neeme ja Mariann vasakulNewBalance Team (Timmo Tammemäe, Jürgen Einpaul) 265p
Kindlasti olid ambitsioonid suuremad, kui tulemus tuli. Rajaplaneering polnud kõige õnnestunum (odavad punktid?). Ilmselt jäid ajahätta ja suundusid suurte soopunktide juurest finišisse. Algus kiire nagu noortele kombeks. Kas ei jätkunud lõpuni jõudu?.
Kindlasti olid ambitsioonid suuremad, kui tulemus tuli. Rajaplaneering polnud kõige õnnestunum (odavad punktid?). Ilmselt jäid ajahätta ja suundusid suurte soopunktide juurest finišisse. Algus kiire nagu noortele kombeks. Kas ei jätkunud lõpuni jõudu?.
Jürgen ja Timmo Balti keti jooksul mõned päevad hiljem. Seal ka Eensaared ja Marje ja ...?Gäng (Aleksander Pritsik, Jaak Väärsi) 245p
Tegid rajaplaneeringuga kõik, et võistlus ebaõnnestuks: Ylläse mäe nõlvade alahindamine, “tobedate” odavate punktide võtmine keskusest edelas ja lõunas.
Peraküla Krupp (Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik) 233p
Planeerisid end ööseks sohu, kus oli ka ebameeldivaid jõgesid. Motivatsioon polnud vist ka piisavalt kõrge. Said 3.koha, kusjuures teiseks tuli 235 punktiga Tšehhi eksmaailmameistritest vanapaar Hora-Horova, kus mees on 58 ja naine 56 (!) aastat vana.
Bona Fide (Mairolt Kakko, Priit Överus) 221p
Mõned “originaalsed“ etapid (30-84), suhteliselt ebaefektiivsed etapid (77-54) ning suured vead – ebaõnnestunud võistlus stabiilsel kogemusega rogainipaaril.
Hi-Hi (Armo Hiie, Raul Hindov) 185p
Tervisehädad ja alajahtumine, kehv planeering, 18 tundi rajal.
ISC (Arvo Kivikas, Johannes Tasa) 185p
Kohe täiskotiga üle mäe (!?), pikad idapoolsed soo- jm etapid, kus jooksuvõime oli oluline. Valutavad põlved. Seekord läks vanameistritel-maailmameistritel sedamoodi, medalile kahjuks ei tuldud
Teiste muljed:
3 kommentaari:
Meie silmus oli tegelikult teepeal sündinud hädavariant, esialgne plaan nägi ette välimise ringi tegemist ja siis kui jõuab, kas sisemise ringi. Keskööks oli juba näha, et välimist me läbida ei jõua ning otsustasime võtta hoopis kõik keskuse ümber olevad punktid.
Eks mõistlike hädavariantide ettearvestamine on ka rajaplaneeringu üks osa. Imestan-imetlen näit Eensaarte rada, kus lõpuosa on idapoolses soos ja ebaõnnestumise korral oleks väga vähe varuvariante alles jäänud.
Aga noh, eks midagi ikka leiab, see ju nagu malemäng.
Juku Tasa (ISC) kommentaar:
Nii, hakkame lõpust tagasi kerima. Valutav põlv oli siiski põhjus, mitte tagajärg. Põlved on Arvot kiusanud juba kevadest saati. Algul vasem ja nüüd parem. Seega tuli piirduda vaid ühe treeninguga – Metssiga. Yllasele sõitsime teadmisega, et on juba treenitud ka oma viiskümmend aastat – vast on midagi siiski meelde jäänud. Kohapeal ringi vaadates ja treeningul käies oli selge, et kiiremini kui 3 km/tund me liikuda ei suuda. Samuti vaadates hiidkivihunnikuid oli selge veendumus, et sinna otsa ei roni kindlasti. Liikumist planeerides valisime meelega idaosa pikad soo-otsad sel lihtsal põhjusel, et soo põrutab vähem põlve. Samuti hülgasime lääneosa suurema kõrguse vahe eest, sest laskumised järskudel nõlvadel olid eriti vaevalised haigele põlvele. Mulle tundub, et rajameister oli taas teinud vägagi „saatanliku“ planeeringu, et oli raske eelistada mingit teatud piirkonda ja kui, siis vaid taktikalistel kaalutlustel. Soos olid suuremad vahemaad ja suuremad silmad, läänepoolsetel küngastel taas väiksemad silmad ja ka vahemaad. Saadud ringi mõõtes selgus aga, et liikumist jätkub selle kiirusega 26-ks tunniks. Soovisime läbida 67-50-48-86-70 (just selles järjekorras, et eeldavalt pimedas mööda teid olla kiiremad-kindlamad) ja 44 asemel võtta 66-87ning lõpus 81 järel 79-22-31-78-21. Kokku oleks see andnud 235 silma. Otsustasime trotsides saatust ja üritada siiski olla kiiremad.
Nähes, et 96 on nii madalal alustasime tollest ja ainult teed mööda jalutades teenisime vast kõige kiiremad silmad oma teel ja oli aega ka vaadete nautimiseks. Neljandal tunnil hakkas selguma tõsiasi, et oma varjust üle ei hüppa. Nimelt olid kaardilt raskelt loetavad teerajad looduses ka küllalt aeglased (lombakatele)–looklevad ja juurikaid täis. Kiirust lisades lisandusid ka mootori pöörded ja tekkis kartus lõpuni jõudmisega. Kuid olime valmis loobuma neljast viimasest punnist (2 tundi).
Kuid elu sundis tegema veel korrektiive. Nimelt jõudsime pimeda hakul 90, kus läks ca 15 min kaduma, kuna ei leidnud kaljuprügis seda õiget. Lisaks oli raskusi oja ületamisega. Seejärel Arvo võidis põlve ja vahetasime ka kuivad püksid. Kuid neid ei jätkunud kauaks, saatuslikuks sai kraav teel 67 (nagu teilgi) Samuti läks aega määratledes lagesoo piiri. Seega tuli kell neli hommikul loobuda veelgi: ei piisa enam 87 jätmisest, ei läinud ka 48-86 (sinna jäi siis kuld). 70 ümbrus oli lausa mürk - sadu meetreid langetatud võsa. Ning 94-st suundusime 44, sest 66 oli taas tõusu-laskumiste taga. Suurel teel aga üllatuseks arendasime head kiirust - käisime ca 2km mingi 12-13 min. Ei olnud aga erilist entusiasmi lõpus laskuda peale 81 veel 79 võtma, et aga uuesti ronima hakata. Nagu selgus – see ei lugenud enam midagi.
Kokkuvõtteks: minu meelest eelkõige sai siiski määravaks nõrk treenitus. Valutava põlve taha jäi hetkel siiski vähem. Kuid oleks ka pisut plass ju olnud, kui lombakate võistkond oleks medali võtnud?
Juku
Postita kommentaar